kairi oja 240

Mõisakass, kes räägib

Mõned aastad tagasi asus Vihula mõisa elama pealtnäha tavaline, hallikirju triibuline kass. Loom käitub sageli kummaliselt ja tahaks justkui midagi rääkida, millestki, mis on tal hingel… Kes küll on see hing, kes end kassi nahas peidab?

Oli varakevadine aeg Vihulas. Jää mõisa ümbritseval tiigil oli pisut juba pragunemas ning mõisa pargis püüdsid esimesed lumikellukesed kohmetult märku anda, et kevades on midagi sedavõrd ajatult kordumatut, mida maha magada lihtsalt ei tohiks. Mõis elas sellele omases rütmis, teenijad sagisid vilkalt siia-sinna ega lasknud end kevadest ja tärkavast loodusest häirida. Üksnes mõisapreili Katharina, kes oli juba pisikesest tüdrukust peale loodusest ja metsast seltsi otsinud, tegi üha sagedamini jõe veerele asja. Tema isa, mõisnik Alexander von Schubert oli selle üle sageli mures – hoopis paremini oleks ta tahtnud näha tütart ümbruskonna noorsandidega seltsimas. Oli ju Katharina äsja saanud 17-aastaseks, kuid endiselt kiskus teda enam metsade ja jõe kui peosaalide poole. Ent vaba hingega tütarlapse meelest olid kõik need otsatud peod nii üksluised ja tüütud, ning sealsed noorsandid näisid talle üksnes uhkete kuubedega uhkeldavat.

Kord, kui neiu taas jõe veerele kevadega vestlema suundus, jäi talle kõrvu imeline heli.. Tüdruk ei mõistnud, kust see tuleb või mis see on, kuid tema jalad vedasid teda nagu nõiaväel edasi, tiigil asuva kaarsillani, millel istus üks noormees. “Tule, tule, ära karda,” kostus tüdruku suunas. Katharina tegi veel mõned sammud ja võis nüüd kutsujat selgesti näha – noormees vaatas talle julgelt ja otse silma, katkestamata samas hetkekski pillimängu. Tal oli käes väike viiul, mida ta nüüd pisut vaiksemalt, ent ometi mingi seletamatu energiaga mängis. “Istu istu, siia minu kõrvale,” julgustas noormees. “Kustas,” kohmas ta veel. Tüdruk oli jahmunud ega teadnud, mida öelda. Ta lihtsalt istus. Istus ja kuulas…Oli möödunud vist mitmeid tunde, kui seljatagant kostuv järsk hääl justkui kääridega neid tabanud lummusest välja kiskus. “Noh, Katharina, kas metsast sai villand?”.

Hääl kuulus tüdruku isale. “Kas Sa klaveritunnis olema ei peakski?”, küsis mees kurjalt. Katharina kohendas kleidisaba enese ümber kerra ning kiirustas isale sõnagi vastamata toa poole.

Möödusid kuud – kevadest sai märkamatult suvi. Polnud möödunud päevagi, mil Kustast ja Katharinat poleks leitud käsikäes kas jõe äärest või metsatukal luusimas. Kustas oli rändmuusik – ta oli rännanud juba kuid, lootuses leida tulusamat tööd. Katharina isale noormehe muusika meeldis ja nii lubati tal mõisa jääda. Isa mõistis noorte suhte tõsidust, kuid ega see talle just meeltmööda olnud. Ent ta armastas oma tütart ega keelanud neil suhtlemast. Ometi lootis mõisahärra oma hinges, et Katharina kord mõistuse pähe võtab ning seisusele kohasema peigmehe leiab.

Mida aega edasi, seda enam noored teineteisesse kiindusid ning kuigi Kustas oli vaid 16-aastane, tegi ta ühel laupäevasel pärastlõunal peale mõisarahvale esinemist Katharinale ettepaneku. Ettepaneku saada tema naiseks. “Sa ju tahad seda, ütle…”, rääkis ta kiiresti ja pisut närviliselt, otsekui kartes tüdrukult eitavat vastust saada. “Tahad, eks…”. Katharina ei pidanud vastust enda seest kaua otsima. “Jah, Kustas, jah, muidugi ma tahan seda! Tahan seda ülekõige!” ei varjanud ta oma rõõmu. Ometi otsustasid noored teiste eest oma suurt uudist veel mõned päevad varjata. “Kuni õige hetk on käes,” ütles Katharina veel.

Kuid ülejärgmisel hommikul tuli isa tütre juurde ja teatas paatosega hääletoonis: “Sulle on tulnud teadaanne naabermõisast. Sain selle postitõllast just praegu ja loen Sulle kohe ette,” jätkas ta tähtsalt. Katharina kuulas teda vaikides. “Ma palun lahkesti Teie tütre, Teie tütre Katharina von Schuberti kätt….,” luges isa beeži karva, piinliku täpsusega kokku volditud paberilt. Tüdruk ei teadnud, kas nutta või naerda, või minema joosta. Ta jäi siiski paigale, sest teda oli kasvatatud kombekaks. Ja kombekad tüdrukud ei jookse minema.

“Arvan, et võime jah-sõna veel täna teele panna,” lõpetas isa ja tegi minekut.

Katharina lahkus isa juurest raske südamega, jalutas tuttava jõe pervele ega osanud teha muud, kui trööstitult jõe kaldal nutta. Kõik oli olnud ometi ju nii ilus, nii õige ja hea.. Kui tüdruk oli mitu tundi nutnud, mõistis ta, et isaga ei ole mõtet enam rääkida – kui too kord midagi otsustanud oli, siis nii ka sündis…

Kartes mehe reaktsiooni, vältis Katharina mitmeid päevi Kustasega kohtumist ning talle silma vaatamist. Hingevalu ja süütunne matsid teda sedavõrd, et neiu käis kui vari, tal kadus isu ning huvi maailma vastu. “Teenijatüdrukud alustasid Sinu asjade pakkimist – asume teele juba ülehomme,” ütles isa Katharinale napilt ja tüdruk teadis, et protesti avaldamisel ei ole mõtet..

Nii sündis – ettevalmistused mõisapreili teelesaatmiseks olid täies hoos – teenijad jooksid ja sahmisid riietega, nii et oleksid Kustase ühel hetkel peaaegu et jalust maha niitnud. Noormehe süda aimas juba mitmendat päeva halba ja ta jooksis ummisjalu tormates Katharina juurde. “Mis Sul on, mis Sinuga lahti on? Milleks see sagimine…?”, küsis ta hingeldades. “Ma sõidan ära. Mind pannakse mehele, ja ma olin nõus,” ütles ta vaikselt. “Ära hakka minu peale karjuma, palun ära saa kurjaks, palun Sind, ära saa…,” lausus ta kiirelt, pisaraid tagasi hoides ja tormas minema.

Kustas jäi tummalt seisma – sõnum ei jõudnud temani…. Ta tundis, kuidas kõrvus hakkas kergelt kohisema… Edasised päevad möödusid kui mingis teises maailmas… Noore mehe mõistus tõrkus seda kõike uskumast – kuis sai Katharina, tema Katharina talle midagi sellist teha? Kõik see lämmatas teda seesmiselt ning ta tundis, kuidas ei suuda seda pinget enam taluda.

Päeval, mil Katharina pidi lahkuma, oli imekaunis ilm. Vihula mõis otsekui säras kogu oma uhkuses, pooleldi kohvreid täislaaditud vanker seisis ootusvalmilt mõisa peahoone ees ning taas sagisid teenijad ärevuses selle ümber. Katharina oli oma toas ning kammis oma pikki ning kauneid juukseid. Järsku kõlas lask – buuuuhhh.. otse tüdruku kuklasse. Tema nõtke ning imekaunis kleidis keha varises toolilt maha põrandale… Lasku kuulnud teenijad tormasid kohale, kutsuti arst…Kuid parata polnud enam midagi. Katharinat ei olnud enam.. Kustas haaras peast ning jooksis jõe äärde, otsekui üritanuks pageda iseenda eest… Mõne aja pärast oldi tal järel ning peagi oli ta juba kaarikuga teel. Teel mõisa läheduses olevasse, vanast veinikeldrist ümber tehtud vanglasse. Üksinda tillukesse kitsasse kongi hukkamist ootama jäetuna haaras teda süütunne, mis oli veel hirmsam piin kui enne tüdruku tulistamist…
Katharina maeti sombusel pärastlõunal, viie päeva pärast. Matused olid uhked, seisusele kohased. Teenijad ja mõisaproua nutsid, nad kõik said omal kombel aru, miks nii juhtunud oli.
Ka Mõisahärra Alexander von Schubert on endassetõmbunud ning mõttes.Tasahilju hiilis tema hinge süütunne, mis kasvas päevadega, ent ta püüdis end rahustada mõttega, et kõik oli tolle moosekandi süü.. Ajapikku ta harjus selle mõttega üha enam.. Ent leinas tütart kuni oma elupäevade lõpuni.
Kustas hukati ning maeti. Enam teda mõisas ei meenutatud – teda ei peetud selle vääriliseks.. Ent tema kurnatud vaim ei saanud rahu mitte eales.
Aegajalt räägivad mõisa külastajad, et majas, kus Kustas oli enim viibinud, puhub kord justkui külm tuuleõhk neile näole, teinekord aga on ühel või teisel tunne, justkui oleks järsku avatud külmkapi sügavkülma uks…

Mõned aastad tagasi asus mõisa ümbrusse elama triibuline, räsitud ilmega kass. Kass oli väga sotsiaalne ning tundus, et ta rääkis millestki.. Pikalt ja emotsionaalselt. Tänaseks on kass kosunud kenaks ja kohevaks, temast on saanud ehtne mõisa-kass. Ja kui mõisa satub külalisi, kes kummituste teema vastu huvi tunnevad, juhatab kass nad esmajoones hoonesse, kus Kustas omal ajal sagedasti viibis. Ja räägib oma loo..

Artikkel ilmus ajakirja Elukiri rubriigis "Kauneimad mõisalood".